triibu
Faerie's vene-euroopa laikad
Elus tuleb ikka ette üllatusi. Nii juhtus, kui elusaatus tegi minust äkki kahe laikakutsika kaasomaniku. Kutsikad pidid saama maale õuekoerteks, kuid ühel hetkel polnud neil enam peremeest... Ja nii see läks, et mul oli kodus kasvamas kaks õde, kes tulid kaasa Vilniuse näitusereisilt. Olin 12 aastat aktiivselt harrastanud oma tõuga - pikakarvalise colliega, natuke koolitanud, näitustel käinud, mõne pesakonna kasvatanud. Arvasin, et ma juba midagi taipan koerapidamisest. Ma eksisin! See esimene aasta nende väikeste metslastega õpetas mind hoopis teistmoodi nägema koera kui sellist ja minus tekkis tõeline kiindumus ning lugupidamine niisuguste looduslähedaste ürgse olemusega koerte vastu.
Laika loomus veab teda metsa - see on temale kõige sobivam keskkond. Ka selline laika, kes jahimehele töökoeraks loruvõitu, ei ole lihtne koer lihtsalt lemmikuks või veel vähem linnakorteri sohvakaunistuseks. Laikat ei ole iial aretatud vaid tema välimust silmas pidades - tema välimus peab olema kooskõlas tema võimega jahikoeratööd teha. Samas on ta suurepärane õuekoer, kes on ergas ja terane igal aastaajal ning oma kõlava häälega teatab, kui keegi tema õuele tulla soovib. Kuid - see õu peab olema nii kindlalt tarastatud, et koer ei saa sealt üle, alt ega läbi.
1993.aasta suvel jõuavad lõpule otsingud - vaja oli leida lihtsalt peetavad terved ja pikaealised koerad maale. Väljavalitud koeratõug oli vene-euroopa laika - rahvusvaheliselt tunnustatud laikatõugudest kõige väiksem. Eestis ei olnud päris seda pakkuda, mida toona otsisime, sellepärast tulid appi Leedu sõbrad. Läksin augusti lõpus Vilniusesse näitusele ja just sellel ajal oli ligi kahe kuune suur pesakond laikakutsikaid - sündinud 27.06.1993. Peremees - jahimees - tõi kutsikad näitusele, kaks kena koeraõde kahe kena koolilapse süles, pesakonda ega vanemaid ma ise ei näinudki. Esmakordselt said nad rihmad kaela - nagu oleks alati rihmas käinud! Pikk tee üsna kitsastes oludes Tallinna poole - nähvid ei lasknud end tühjast-tähjast häirida! Nii nad siis saabusidki! Üks õde - Mariza - oli pea täielikult must ja sai hüüdnime "Must", teisel - Martynal - aga sabarõnga all valge triip - muidugi sobis ta nimeks "Triibu"! Kutsikad pidid kasvama mõne kuu linnas, kuni saavad esimesed vaktsiinid ja õpivad veidi kombeid, seejärel ootas neid maakodu. Elu tegi oma korrektiivid....
Maale oli koeri siiski vaja.Ainus võimalus oli nad linnas üles kasvatada. Ja see oli raskem kui kunagi oleks osanud arvata! Hoolimata sellest, et kutsikatel oli võimalik palju väljas olla, ei tahtnud nad mitte kuidagi koduste kommetega harjuda. Tõelised väikesed metslased, kes tegid seda, mida nemad tahtsid! Ei aidanud meelitamine ja kiitmine, ei aidanud karmus ega karistamine. Olin väga ehmatanud, et kutsikad iga pisikese asja peale kiljusid, nagu oleks keegi neile liiga teinud ja nad valust agoonias. Küüntelõikamine näiteks oli selline protseduur, et naabrinaine tuli aeda vaatama, kust kutsikad katki on. Kuulekus - mida pole, seda pole. Talvel sain lugeda soomekeelset laikatutvustust ja - sain aru, et pean lihtsalt ise hakkama õppima koeri teistmoodi nägema! Artiklis kirjas, et esimesed aastad on rasked, kuid pärast - ei ole võrratumat hasartset sõpra! Ja nii ongi olnud!
Triibu ja Must kolisid maale 3.juunil 1994.aastal. Enne maaleminekut tehtud piltidel on nad 10 kuused. Kuskilt leidis Must üles rottidele pandud mürgisööda ja nii sai temast ta oma apluse ohver - Triibu eest tuli ju ära süüa. Must suri 12.juunil, jõudmata saada aastaseks... Nii jäigi Triibu üksi.
Laika areng on aeglane - noorena kerge ja peenike koer on iga aastaga turskemaks ja jässakamaks muutunud. Triibu läks üha ilusamaks ja nii sündis otsus - viia ta ka näitusele, lootuses, et ehk saab teda ka teiste laikadega võrrelda. Paraku - ei olnud meile konkurente, kõik kolm näitust oli Triibu oma tõus ainus. Kuid - igal näitusel sai ta üha rohkem kiita! Ja ühel näitusel siis ütlesid ka Leedu tuttavad, et - neid see ei üllata, kuna Triibu on korraliku sugupuuga ja neil on jahikoerte aretus juba pikalt üks tugevamaid, sest jahipidamine koertega pikaajalise traditsiooniga.
Nii hakkas idanema mõte, et Triibul võiks olla pesakond, et ka meie jahimehed saaksid osa sellest pärandist. Ise ma ju koera jahil ei kasuta - pole lihtsalt endas seda jahiverd. Isaseks sobis aga loomulikult vaid parim võimalik jahikoer tol hetkel. Nii sai nõu küsitud asjatundjatelt-jahimeestelt-kohtunikelt. Esimesel korral ei õnnestunud korralikult paaritada. Järgmisel jooksuajal aga juba kogenuma isasega - korraliku jahikoeraga ja ka näitusel kõrgelt hinnatud Poikaga paaritus õnnestus.
Ja Triibu oli ümmargune - nagu oleks suure palli alla neelanud! Ja vaevas! Lootsime, et poegib maal. Mitu päeva ootamist ja - ei midagi... Koer on vaevas, kuid - ikka veel vara. Ja ootamine tootis tulemust - 7.novembri hommikul 1995.aastal hakkavad kutsikad sündima. Rahulikult ja kiirustamata. Triibu teab täpselt, mida ta peab tegema ja jääb üle vaid vaadata, et kõik ikka kenasti oleks. Kella kolmeks on sündinud 7 kutsikat ja Triip rahulik ning hoolitsev ema.
Kõik märgid näitasid, et - nüüd on kõik. Oli aga vaja tagasi linna sõita, vastsündinud pesakonda ei saanud aga maale jätta. Nii tuligi pakkida kõik koerad - ka oma collied - venna autosse ning Triibu koos kutsikate ja soojaveepudelitega esiistme ette jalgade juurde. Paar tundi sõitu ees ootamas. Tallinna piiril - asi imelik! Ja oligi! Vaevalt sain kutsikapesa tuppa, kui Triibul sünnib veel üks kutsikas - kena priske emane, veidi jahtunud ja loid. Natuke hõõrumist ja - elus! Triibul sündis kokku 8 kutsikat - 3 isast ja 5 emast, paraku oli ühel isasel suulae lõhe ja tuli teha igavese une süst. Kuid 7 kutsikat! Üks ilusam kui teine! Oli see vast kogemus! Laikakutsikad on pisikesena juba nagu suured iseseisvad koerad! Üsna pisikestena nad juba jooksevad ringi, kõndima hakkavad nad vist hiljemgi... On neis alles energiat ja särtsu! Välimuselt nagu väikesed mängukoerad, kuid - see välimus on väga petlik, neis on koera sees suure koera jagu!
Jõudis kätte kutsikate jagamise aeg. Kuulutusi sai pakutud pea igale poole, isaste kutsikate järgi oli väga suur nõudmine. Kuid emastega oli keerulisem. Jahimehed tahtsid vaid metsas jahil käiva emase kutsikat, sugupuud suur osa ei uskunud (Triibu kõik esivanemad olid aktiivses jahikasutuses, enamusel jahidiplomid, isal karukatsetes tulemus). Kutsika valikul oli määravaks isegi see, kas suulagi on pigmenteerunud mustaks või mitte... Kuna olin juba kogenud, et laikakutsikas ei ole iga inimese koer, siis olin väga valiv võimalike omanike osas. Ei saanud minult kena daam tornmajast, kes tuli koos tütrekesega kutsikat küsima, sest - neil oli enne just laikamoodi krants surnud. Ei saanud minult vanem härra, kel pidi ka teisi koeri olema, kuid kel polnud päris oma kodugi ja kes väljas kutsikatega jalutamas käies ei suutnud minuga kuidagi sammu pidada. Kuulutasin kutsikaid üle aasta, endale aru andes, et see jagamine saab raske olema. Nii läkski, et - viiest emasest jäid koju kasvama lausa 3! Muska, Marfi ja Mussa. Mussa kolis küll suveks maale Triibu kõrvale, paraku oli ta liiga hasartne sealsete olude jaoks ja tuli temagi tagasi. Esimesed poolteist aastat möödus sõbralikult koos, kuid siis hakkas rivaalitsemine ja tülinorimine. Colliesid nad koerteks ei pidanud, aias joosti hullamisega neist nagu tühjast kohast lihtsalt üle. Ei olnud ka colliedega tüli.
Triibu aga elab maal uhket õuekoeraelu! Korduvalt tihendamist vajanud aed on nüüdseks läbimatuks muudetud ja koertel vaba suur liikumisruum. Triibu sai omale oma kaks nooremat sohilast kaaslasteks, nendega liitusid hiljem ka Muska ja Marfi. Paraku tekkis ajapikku õdede vahel leppimatu vaen ja Muska kolis tagasi linna.
Triibu tütar Mussa käis aga ka maal, kui ta oli oma uuest kodust Ameerikas taas noorpõlvemaid külastamas, fotod on tehtud 15.juunil 2001.
fotod: Kaja Raudoja
Triibu ja Poika kutsikatest on tänaseks sündinud mitmeid uusi põlvkondi, Triibu on oma jälje Eesti laikade aretusse jätnud. Jahimeeste jutu järgi on neist enamasti ka metsas asja. Selle eest saab tänada vaid omaaegset Leedu tublit jahilaikade aretustööd! Ja loomulikult ei tohi alahinnata nende koerte omanike järjekindlat jahikoeraga metsas käimist ja koerte õpetamist jahikoerteks!
Martyna *Triibu* 27.06.1993 - 24.12.2007 pedigree
Faerie's kennelnimega vene-euroopa laikasid on vaid valitud pesakonnad ja kasvatustöö on ka edaspidi väike ning kutsikaid harva. Pesakonna planeerimisel pean oluliseks jälgida, mida konkreetselt teatud kombinatsiooniga edasi viia, mida parandada ja täiendada, mida kinnistada. Laika peab jääma metsas töövõimeliseks koeraks, tegemata hinnaalandust tema välimusele, mis peab koeral võimaldama seda tööd võimalikult tõhusalt teha.
© Kaja Raudoja
